Kitzberg kirjutas "Tuulte pöörises" 105 aastat tagasi. Lugu on endiselt värske. 1940. aasta 24. veebruaril avas "Tuulte pöörises" Rakvere Teatri.
Nüüd tuleb see taas. Mässatakse ja nõutakse õigust. Üks mees mõtleb terve rahva peale, kuid ei näe naist enda kõrval. Teine mees nõuab tagasi oma maad ja armastab teise mehe naist. Naine ei tea, keda valida. Kired möllavad, inimesed võitlevad. Kõik tahavad ainult head - kõik on pöörises, tuulte keeru sees. Kes sellises olukorras võidab?
ANDRES NOORMETSA (Endla Teater) ümberkirjutuses, lavastuses ja lavakujunduses ning KRISTI LEPPIKU kostüümides tegutsevad ANNELI RAHKEMA, TIINA MÄLBERG, PEETER RÄSTAS, ERNI KASK ja TOOMAS SUUMAN.
Andres Noormets (sündinud 1. oktoobril 1963) lõpetas 1988. aastal näitlejana TRK lavakunstikateedri 13. lennu ning on seejärel töötanud Ugala teatris näitleja, lavastaja ja peanäitejuhina; olnud vabakutseline lavastaja ja näitleja, Viljandi Kultuurikolledži õppejõud ja teatrikateedri juhataja ning Eesti Lavastajate liidu esimees; lavastanud paljudest teatrites, televisioonis ja raadios; teinud raadiosaateid ja avaldanud luulekogu; õppinud ja õpetanud füüsilise improvisatsiooni meetodit action-teater ning on improrühma European Action Theatre Ensemble asutajaliige ja koostööline. Alates 2005. aastast töötab Noormets Endla teatri lavastajana.
Oma lavastajakäekirja kohta ütleb Noormets: „Ma ei tegele teadliku uue otsimisega. Eriti teatris. See on kuidagi liiga konkreetne ja igav. Mõnikord otsin pilte, mõnikord lugusid – nende algusi ja lõppe ja ristumispunkte, mõnikord helisid. Saan aru, et selline jutt on absoluutselt abstraktne ning niisuguse sisuseletustega projekte ükski terve mõistusega haldur ei rahastaks, aga mulle meeldib. Mul on õnne olnud lugude sündimise maailmas elada ja töötada – ausalt öeldes ma eriti mujal olnud polegi – ning see on kuidagi loomulikuks vormiks muutunud. Võib-olla pärisosaks.Asja tuum on vist pidevas kohalolekus. Selles, mille kohta öeldakse, et siin ja praegu, ja mis ei kõla küll väga adekvaatselt ja usaldusväärselt. Tunnen luksust olla mittefikseeritud, määratlematu ja olla seeläbi vastupanuvõimeline. Nii saab asju vaadata sellistena, nagu nad on. Vähemalt on lootust.“ (Eesti Päevaleht, 11.12.2010)
