Lavastaja Ingomar Vihmar Kunstnikud Ingomar Vihmar ja Martin Algus (külalisena) Valguse kujundaja Triin Suvi Lauluõpetaja Siim Selis (külalisena) Lavastuse sünni toetaja Svea Sööt (külalisena)
Osades: Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum (külalisena), Margus Prangel, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Tiit Sukk.
Etendus on ilma vaheajata ning kestab 2 tundi.
Kahe paari segamini läinud armastuse lugu ei ole esmapilgul kuigi suur, kuid Ingomar Vihmari ja Martin Alguse versioon sellest on liigutav ja sügav. Lavastus kulgeb pildikestena 1970ndatest aastatest. Tegelasteks on nooremas keskeas inimesed ja keskmes nende lähisuhted, milles on samaaegselt juba nii rutiini ja pettumust kui ka rahuldamata kirge, tunnete jõudu. Kurb põimub naljakaga. Vaikne ja hiiliv rahulolematus lahvatab ootamatu ägedusega. Sõnu ei tehta palju, vaikusel ja ütlematajätmisel on tähtis koht. Minimalistlikel rollidel on aga allhoovused, mis tegelastest ometigi väga palju räägivad. Autorid on näidendi atmosfääri iseloomustuseks kirjutanud, et elu ise on müstilisem kui mistahes küsimus, mis eluteel ette võib tulla; armastus on ülevam kui mistahes vastus, mille endale välja võime mõelda.
Näidendi teksti täpsustati kogu prooviprotsessi jooksul. Proovides tegeldi vabastava hingamise ja lõdvestusharjutustega, näitleja vabastamisega teda laval kammitsevatest pingetest – see kõik oli tähtis, sest näidendiski tegeldakse inimese enesepildiga, sõnastamata ja teadvustamata igatsustega, omaenda eelarvamuste lõksust vabanemisega.
Üks osatäitjatest, näitlejanna Harriet Toompere kirjutab lavastuse kavalehel: „Olen hakanud teadvustama, et kui ma kuulan iseennast, oma keha, oma tundeid ja mitte vaid seda materdavat pininat peas, siis ma ei saa eksida mitte kunagi. Et maailm on turvaline, mul on piisavalt aega kõige jaoks, kui ma tean, mida ma tahan, kui ma oma tahtmised enda jaoks sõnastan. Oma tegelikud tahtmised. Ma võin võtta endale aega, ma võin eksida. Olen mõistnud, et saab usaldada. Olen õppinud, et unistustel on jõud. Olen õppinud tundma oma tundeid. Lubama tunda oma tundeid. Ma olen hoitud ja armastatud just sellisena nagu ma olen. Ja et minulgi on midagi anda, midagi pakkuda. Kasvõi ainult sellegagi, et olen lihtsalt olemas. Olen hakanud armastama vaikust sõnade vahel, hindama vaikust helide vahel. Just nendel hetkedel sünnib miskit, mitte ei kao. Ma tänan teid, mu kallid õitsengulased.“
Ingomar Vihmar (1970) lõpetas 1992. aastal TK lavakunstikateedri XV lennu näitlejana. 1991–2001 töötas ta Ugala teatri näitlejana ning 2001–2002 sealsamas lavastajana. 2002–2006. aastani tegutses ta vabakutselise lavastajana ning 2006. aastast töötab lavastajana Eesti Draamateatris. Ingomar on Draamatetaris teinud 9 lavastust, nt A. Kivirähki „Adolf Rühka lühikene elu“ 2005, H. Ibseni „Metspart“ 2007, A. Tuuri „Jõgi voolab läbi linna“ 2007, M. Alguse, I. Vihmari „Õitseng“ 2011. „Õitsengus“ on leidnud ühe parimaist vormidest teater, mille poole on Ingomar terve oma lavastajatee pürginud: seisundiline, temporütme eirav ja sõnavaene teater, kus ülioluline on näitleja kohaolu hetkes. Lugu hargneb pealtnäha juhuslike fragmentide kaudu ning aeg pole lineaarne mõõde.
Martin Algus (1973) on näitleja, tõlkija, dramaturg ja reklaamikirjutaja, tõlkinud peamiselt inglise ja vene keelest ligi 30 näidendit ning pälvinud Eesti Teatriliidu Kurtna-nimelise tõlkija-auhinna. Ta on võitnud kolmel korral Eesti Teatriagentuuri näidendivõistluse ning rahvusvahelise näidendivõistluse New Baltic Drama 2011.
